LUGELA ainulaadne looduslik fenomen ja selle teaduslikult tõestatud erinevused kaltsiumkloriidi lahusest

Miks on see teema põhimõtteliselt oluline

LUGELA on kõrge mineraalsisaldusega kaltsiumkloriidiga ravivesi. Kaltsiumkloriid on selle koostises domineeriv, mistõttu keemiline sarnasus apteegilahusega on olemas. Kuid ühe peamise aine keemiline sarnasus ei tõesta veel sama farmakodünaamilist toimet, imendumist ega ravivaid omadusi.

Seda küsimust on teadlased esitanud juba XX sajandi esimesel poolel. D. V. Džavahishvili sõnastas selle väga selgelt: kõrge kaltsiumkloriidi kogus ei anna alust pidada loodusvett ja sünteetilist lahust identsedeks. Hiljem tehtud katselised ja kliinilised tööd kinnitasid sellise lähenemise õigsust.

Seetõttu kõlab teaduslik korrektne küsimus teisiti: mitte kui palju kaltsiumkloriidi on LUGELA-s, vaid milline on kogu loodusliku kompleksi toime, kuidas komponendid teineteist mõjutavad ja kas organismi lõpptulemus erineb sünteetilisest lahusest.

LUGELA looduslik mineraalmaatriks

1953. aasta monograafias kirjeldas D. V. Džavahishvili LUGELA-d kõrge mineraalsusega kaltsiumkloriidiga veena. Tema esitatud ajalooliste andmete järgi oli kuivjääk üle 53 grammi liitri kohta, kaltsiumkloriidi osakaal ligikaudu 88 protsenti ning broomi sisaldus ligikaudu 180 milligrammi liitri kohta. Koostises on ka naatrium, kaalium, magneesium, jood ja muud komponendid.

Seega ei ole LUGELA ühe aine lahus, vaid mitmekomponentne ioonisüsteem. Džavahishvili määratles selle keerukaks ja erakordselt hea keemilise kompleksina. V. Huhhia rõhutas samuti, et vee koostises sisalduvaid elemente tuleb vaadelda tervikuna, sest lõpptulemus kujuneb nende koosmõjuna.

See seisukoht on põhimõttelise tähtsusega. Sünteetilises lahuses määrab toimeaine kontsentratsiooni tehnoloogiline protsess ja koosseis on piiratud valitud retseptiga. LUGELA mineraalsüsteem on looduse keskkonna vormitud ja sisaldab peamist komponenti, kaaslasiioonid ja mikroelemendid kindlas suhteproportsioonis. Isegi väiksed ainete kogused võivad muuta lahustuvust, imendumist ja peamise komponendi füsioloogilist toimet.

Kaltsiumi imendumise võrdlevad uuringud

Üheks kõige ilmekamaks erinevuseks olid G. Gvishiani ja E. Kvitsaridze katsed. 22 koeral tehtud uuringus suurenes kaltsiumitase seerumis pärast LUGELA suukaudset manustamist tugevamalt ja püsis kauem kui võrdväärse 9,5-protsendilise kaltsiumkloriidi lahuse puhul.

Uurijad seostasid erinevust mineraalvee väikeste koostisosade mõjuga. Eriti tähtsaks pidasid nad vees sisalduvat naatriumkloriidi, mis katsete põhjal soodustas kaltsiumkloriidi imendumist. Selle põhjal pidasid autorid loodusvee suukaudset kasutamist ratsionaalsemaks kui sünteetilise apteegilahuse kasutamist.

See tulemus näitab, miks ei piisa ainult kaltsiumisoola protsendisisalduse võrdlemisest. Organismile on olulised mitte ainult aine kogus algselt vedelikus, vastuvõtt seedetraktist, ioonide vastasmõju ning vere muutuste kestvus.

Erinevused diureesi mõjus

G. Timakadze, G. Gvishiani ja E. Kvitsaridze tööd näitasid LUGELA diureetilist toimet. Suukaudsel manustamisel suurendas mineraalvesi diureesi, samal ajal kui 9,5-protsendiline kaltsiumkloriidi lahus võrdväärses annuses ei andnud sama tulemust või mõjus nõrgemalt.

Hiljem tegi I. Andguladze ülevaate, kus täheldati, et intravenoossel manustamisel oli LUGELA ja kaltsiumkloriidilahuse diureetiline toime sarnane, ent suukaudsel võtmisel oli diureesi suurenemine LUGELA taustal tugevam. See selgitus on eriti tähtis: erinevus avaldus läbi seedetrakti ja võib olla seotud loodusliku kompleksi imendumise eripäradega.

Teisisõnu, sama peamine komponent ei andnud sama tulemust erinevate mineraalmaatriksite juures. Ka manustamisviis mõjutas selgelt erinevusi.

Katse magneesiumi anesteesiaga

Veel üks võrdlus tehti magneesiumi anesteesia mudelil. Loomkatsetes takistas LUGELA manustamine anesteesia arengut või elimineeris selle peaaegu täielikult, kui samaväärne sünteetiline kaltsiumkloriidi lahus mõjutas vaid üksikuid olekustaadiume.

Lisakatsed aitasid määrata mineraalkombinatsiooni rolli. Selle vee mudel, millest eemaldati naatriumkloriid, ei jäljendanud LUGELA toimet. Kaltsiumkloriidi ja naatriumkloriidi kooslus lähenes oluliselt loodusvee eksperimentaalsele toimele.

Erinevate efektide sarnasus ei tähenda identiivsust

Uurijad täheldasid ka sarnaseid efekte. G. Gvishiani ja V. Huhhia katsetes mõjutas LUGELA veresoonte toonust, vererõhku ja südame tööd kaltsiumkloriidile omastes suundades. See on loogiline, kuna kaltsiumkloriid on vee peamine komponent.

Siiski ei välista mõju põhilise suuna sarnasus tugevuse, kestuse ja efektide koosmõju erinevusi. I. Andguladze rõhutas, et LUGELA ioonid võivad peamist komponenti nõrgendada, tugevdada või kvalitatiivselt muuta. Seetõttu võib LUGELA mõnede reaktsioonide poolest meenutada kaltsiumkloriidi lahust, kuid ei ole selle täielik farmakoloogiline vastet.

Ekperimentaalse ja kliinilise jälgimise andmed

Võrdlevad erinevused esinesid mitte ainult laboratoorsetes näitajates. M. Lezhava uringutes kirjeldati LUGELA mõju vere hüübimisele ja viskoossusele, parenhümaalsetele verejooksudele, kunstlikele põletikulistele protsessidele, polüartriidile ja müokardiidile. Mitmetes katsetes ja vaatlustes hinnati loodusvee toimet kui selgemat võrreldes kaltsiumkloriidi lahusega.

Ajaloolised kliinilised materjalid sisaldavad ka põletikuliste haiguste, pleuriidi, polüserosiidi, neeruhaiguste hematuuria ja teiste seisundite vaatlusi. Mõnedes uurimustes demonstreeris LUGELA tulemusi, mida sünteetiline lahus võrreldavates tingimustes ei andnud. Need materjalid kuuluvad oma aja teaduspraktikasse ja neid peab hindama vastava ajastu disaini ja meetodite valguses, kuid need kinnitavad järjekindlalt põhijäreldust: looduslik vesi omas iseseisvat bioloogilist aktiivsust.

Mida tähendas analoogi mõiste ajaloolistes töödes

Mõnes ajaloolises dokumendis nimetati LUGELA-d 10-protsendilise kaltsiumkloriidi lahuse analoogiks. Seda terminit kasutati eelkõige praktilises tähenduses: vett soovitati kasutada valdkondades, kus meditsiinipraktikas määrati kaltsiumkloriidi.

Selline määratlus ei tähendanud täielikku keemilist ja farmakoloogilist täpset samasust. Sama teadusmaterjalide seas tõdeti selgesõnaliselt, et koostise sarnasus ei tõesta võrdset toimet ning võrdlevate katsete tulemused näitasid erinevusi imendumises, diureesis ja teistes reaktsioonides. Seetõttu on täpsem rääkida osalisest funktsionaalsest võrreldavusest koos loodusliku kompleksi iseseisvuse tõestamisega.

Teaduslikud alused pidada LUGELA-d ainulaadseks looduslikuks fenomeniks

Teadusmaterjalid võimaldavad välja tuua mitu omavahel seotud alust:

• LUGELA sisaldab mitte ühte komponenti, vaid kationite, anioonide ja mikroelementide kogumit.
• Kaaslased mõjutavad peamise kaltsiumühendi imendumist.
• Kaltsiumi tõus seerumis pärast LUGELA-d oli selgem ja pikem kestev.
• Suukaudsel manustamisel erines toime diurees sünteetilisest lahusest.
• Katsemudelid näitasid teiste komponentide osalust üldises farmakoloogilises reaktsioonis.
• Loodusvee üksikud efektid ei kordunud võrdväärses kaltsiumkloriidi lahuses.

Need tulemused moodustavad järjepideva teadusliku pildi. Kaltsiumkloriid määrab olulise osa LUGELA mõjust, kuid ei kata selle omadusi täielikult. Lõplik bioloogiline aktiivsus on kogu loodusliku mineraalkompleksi omadus. LUGELA ainulaadsus seisneb mitte ühest ainest, vaid looduseametlikult vormitud komponentide süsteemis ja nende koostoimes.

Teaduslike järelduste praktiline tähendus

LUGELA-d ei tohiks hinnata tavalise kaltsiumilisandina ega apteegitoote asendajana. See on kõrge mineraalsusega ravivesi, mida kasutatakse annustatult ja kursustena. Kõrge mineraalsus nõuab kehtestatud režiimi järgimist ning annuse suurendamine ei paranda kasulikku toimet.

Ajaloolised tööd sisaldavad erinevaid kasutusviise ja annuseid, sealhulgas keskmise XX sajandi kliinilise praktika meetodeid. Need andmed on teaduslikult ajaloolises väärtuses. Kaasaegseks praktiliseks kasutamiseks on määravad LUGELA toimiv juhend, kinnitatud annustamine ja kursuse soovitused.

Peamine praktiline järeldus on see, et LUGELA omadusi ei saa arvutada ainult kaltsiumkloriidi hulgast. Looduslik vesi omab oma koostist, farmakodünaamikat ja teaduslikult kinnitatud erinevusi sünteetilise lahusega.

Kokkuvõte