LUGELA ainulaadse loodusliku ravimina: teadusliku ja meditsiinilise tunnustamise ajalugu

Looduslikust allikast meditsiiniteaduse objektiks

LUGELA ajalugu algas kaua enne laboratoorsete protokollide ja kliiniliste publikatsioonide ilmumist. Lääne-Gruusia mägipiirkondade elanikud tundsid allikat ja kasutasid selle vett praktilistel eesmärkidel. Siiski ei loo rahvakogemus iseenesest teaduslikku staatust. Selleks tuli kindlaks teha vee keemiline koostis, varesete omaduste stabiilsus, füsioloogiline toime, lubatud doosid ja rakendamise tulemused erinevates seisundites.

Üleminek empiirilisest kasutamisest teadusuuringuteks toimus 20. sajandi esimesel poolel. Professor D. V. Džavahišvili avaldatud ülevaates on märgitud, et esimese keemilise analüüsi LUGELAst teostas 1928. aastal keemik R. Kuptsis. Edaspidi viis Gruusia NSV kuurortoloogia instituut läbi korduvaid analüüse ja režiimvaatlusi. V. Hukhia, D. Eristavi, M. Georgobiani ja teiste teadlaste tööd kinnitasid vee keemilise koostise stabiilsust.

See tulem on fundamentaalse tähtsusega. Loodusliku allika ravitoime jaoks pole piisav kõrge mineraalainete sisaldus. Tuleb tõestada, et koostis püsib ajas ja uurimisobjektil on reprodutseeritavad omadused. Just regulaarsete analüüside tulemusena muutus LUGELA kohalikust loodusnähtusest meditsiini teaduse kindlaks ja jälgitavaks objektiks.

Haruldane koostis ja loodusliku ravimi mõiste tekkimine

D. V. Džavahišvili iseloomustas LUGELAd kui tugevmineraliseeritud kloriid-kaltsiumvett. Tema andmetel ületas kuivjääk 53 grammi liitri kohta, umbes 88 protsenti mineraalsusest tuli kaltsiumkloriidist ning broomi sisaldus oli ligikaudu 180 milligrammi liitri kohta. Koostises olid ka naatrium, kaalium, magneesium, jood ja teised komponendid.

Uurija rõhutas, et LUGELA pole ühe soola mehaaniline lahus, vaid keeruline ja erakordselt soodne looduskemikaalide kompleks. Juba töö alguses nimetati vett ehtsaks looduslikuks ravimiks. See määratlus põhines kahe andmegrupi kombinatsioonil: ebatavalise koostise ja bioloogilise toime tulemustel.

Loodusliku ravimi mõistel on antud kontekstis konkreetne teaduslik tähendus. See näitab, et aktiivne mineraalsüsteem on kujunenud looduslike geoloogiliste protsesside kaudu, kannab stabiilset koostist ja põhjustab füsioloogilisi reaktsioone, mida pole võimalik täielikult seletada ühe isoleeritud komponendi toimega. Hiljem tehtud võrdlevad uuringud LUGELA ja kaltsiumkloriidi lahuse kohta tugevdasid just seda mõistmist.

Sõjajärgne eksperimentaalne uurimisfaas

LUGELA teaduslik uurimine ei piirdunud keemilise analüüsiga. Enne Suure Isamaasõja algust alustas Gruusia Kuurortoloogia ja Füsioteraapia Teaduslik-Uurimisinstituut koos teiste asutuste töötajatega loomkatsete ja kliiniliste vaatluste läbiviimist. Teadlased hindasid vee mõju seedesüsteemile, vereringele, vere hüübimisele, põletikulistele protsessidele, diureesile ja mineraalainete vahetusele.

M. Lezhava tööd näitasid LUGELA mõju mao sekretoorsele ja evakueerivale funktsioonile ning vere hüübivusele ja viskoossusele. Katsetes uuriti selle mõju parenhümatoossetele verejooksudele. G. Gvishiani ja V. Hukhia uurisid vee mõju veresoonte toonusele, vererõhule ja südame tegevusele. G. Chikmakadze uuris diureetilist toimet.

Erilist tähtsust omasid võrdlevad katsed. Neis näidati, et LUGELA sarnasused kaltsiumkloriidi lahusega põhikomponendi poolest ei tähenda farmakodünaamilist identiteeti. Vesi erines kaltsiumi imendumisel, selle taseme muutuste kestuses veres ning diureesi mõjus. Need tulemused olid teaduslik alus pidada seda iseseisvaks looduslikuks ravifaktoriks.

Ainulaadsuse tunnustamine 1945. aastal

20. sajandi 40. aastate keskel hõlmas uurimispõhi keemilisi analüüse, katselisi töid ja kliinilisi vaatlusi. D. V. Džavahišvili monograafias on otse kirjas, et 1945. aastal tunnustas NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi Teadusnõukogu LUGELA ravivett ainulaadseks. Põhjendusena toodi ära puudumine andmetest ühegi sarnase mineraalvee kohta NSV Liidus ja välisriikides, samuti kogutud andmed selle bioloogilise aktiivsuse kohta.

See otsus tähistas üleminekut uurimishuvist institutsionaalseks tunnustamiseks. Mõistet "ainulaadne" kasutati mitte kujundliku iseloomustuse vaid järeldusena, mis on seotud keemilise koostise harulduse, loodusliku päritolu ja kinnitatud ravivate omadustega.

Teaduslik tunnustamine ei lõpetanud uuringuid. Vastupidi, pärast sõda ühinesid Tbilisi Meditsiini Instituudi kateedrid ja kliinikud, Arstide täiendamise Instituut ja teised erialased asutused uurimistööga NSV Liidu Gruusia NSV Tervishoiuministeeriumi Teadusnõukogu ettepanekul. LUGELA sai interdistsiplinaarse uurimise objektiks, ühendades kuurortoloogia, farmakoloogia, ravi, günekoloogia, dermatoloogia ja teised suunad.

Farmakopöaalne etapp 1946. aastal

LUGELA teadusajaloolised materjalid fikseerivad järgmise olulise etapi: 1946. aastal lisati vesi NSV Liidu Riiklikku Farmakopöa kui ainulaadne looduslik ravimi aine. Farmakopöaalne kaasamine tähendas loodusliku ravitoote üleminekut normeeritud meditsiinilise kasutuse valdkonda.

Selle fakti tähtsus seisneb mitte üksnes LUGELA nimetuses riiklikus nõuete kogumikus. Farmakopöaalne staatus nõudis koostise kindlakstegemist, kvaliteedikontrolli, säilitamise reegleid ja professionaalset käsitlemist. Sellega said teaduslikud tulemused normatiivse jätku.

Džavahišvili teadusplatvormi kujunemine

Erilist rolli LUGELA ajaloos mängis professor D. V. Džavahišvili. Tema panus seisnes mitte üksnes üksikute tulemuste kirjeldamises, vaid ta ühendas keemilised, farmakoloogilised, eksperimentaalsed ja kliinilised andmed terviklikuks teadussüsteemiks. Tänu sellele hakati LUGELAd käsitlema üheaegselt kui looduslikku mineraalkompleksi, farmakoloogilise uurimisobjekti ja praktilise meditsiini vahendit.

1949. aastal avaldati materjal mineraalvee LUGELA kohta ajakirjas „Nõukogude meditsiin“. 1953. aastal ilmus töö „Mineraalvesi LUGELA. Omadused ja ravitoime“, mille koostas Gruusia NSV Tervishoiuministeeriumi Kuurortoloogia ja Kehalise Ravi Teaduslik-Uurimisinstituut. Seal süstematiseeriti andmed vee koostise, kasutusviiside, doosi, katsete ja kliiniliste vaatluste kohta.

Džavahišvili töö on oluline kui küpse uurimisetapi tunnistus. Autor ei piirdunud vee toime sidumisega kõrgele kaltsiumisisaldusele. Ta rõhutas loodusliku kompleksi keerukust ja tõi otseselt välja, et keemiline sarnasus kaltsiumkloriidi lahusega ei tõesta veel farmakodünaamiliste toimete ja ravitoimete identiteeti. See positsioon määras edasised uurimissuundad.

Kliinilise kogemuse laienemine

Sõjajärgsed aastad tõid LUGELA uurimisala järkjärgulise laiendamise. Kliinilisi vaatlusi viidi läbi seisundite korral, mida raviti kaltsiumipreparaatidega, samuti põletikuliste protsesside, veresoonte läbilaskvuse häirete, verejooksude, seedetrakti, neerude ja naha haiguste puhul. Uurijad hindasid mitte üksnes patsientide subjektiivset seisundit, vaid ka laboratoorseid näitajaid, diureesi, vere kaltsiumisisaldust, vere hüübimist ja teisi mõõdetavaid parameetreid.

Teadusliku koolkonna kujunemiseks sai määravaks järjepidevus. M. Lezhava, G. Gvishiani, E. Kvitsaridze, V. Hukhia, V. Tushishvili, N. Glonti, I. Andguladze ja teiste autorite tööd ei eksisteerinud isoleeritult. Igaüks neist kontrollis üht üldise küsimuse aspekti: millised komponendid määravad vee toime, mil viisil looduslik kompleks erineb kunstlikust lahusest ning millistes kliinilistes valdkondades avaldub selle aktiivsus.

Nii tekkis teaduslike materjalide kogu, mis hõlmas monograafiaid, artikleid, katsetusi, kliinilisi vaatlusi ja dissertatsiooniuurimusi. Selle väärtus ei seisne üheski üksikus publikatsioonis, vaid püsivas uurimissuundades, mis kestis aastakümneid.

Miks LUGELA tunnustust ei saa seostada ühekordse sündmusega

LUGELA teaduslik ja meditsiiniline tunnustus kujunes järk-järgult ja hõlmas mitut omavahel seotud tasandit:

• Analüütiline tase: keemilise koostise ja selle stabiilsuse määramine.
• Eksperimentaalne tase: füsioloogiliste ja farmakoloogiliste reaktsioonide uurimine.
• Võrdlev tase: erinevuste tuvastamine kaltsiumkloriidi lahusega.
• Kliiniline tase: tulemuste jälgimine erialastes asutustes.
• Institutsionaalne tase: ainulaadsuse tunnustamine NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi Teadusnõukogu poolt.
• Normatiivne tase: ajalooliselt fikseeritud lisamine NSV Liidu Riiklikku Farmakopöa.
• Akadeemiline tase: publikatsioonid, monograafiad, dissertatsioonid ja teadusliku järjepidevuse kujunemine.

Just nende etappide kogum võimaldab rääkida LUGELAst kui ainulaadsest looduslikust ravimist. Läbi räägitakse mitte üksikust positiivsest tähelepanekust ega hilisematest tõlgendustest, vaid järjepidevast liikumisest loodusliku objekti analüüsist eksperimentaalsesse kontrolli, kliinilisse hindamisse ja ametlikku tunnustamisse.

Ajalooline tõendusbaas ja tänapäevane lugemine

20. sajandi keskpaiga uuringud viidi läbi oma aja teaduslike standardite kohaselt. Nende disain, statistilised meetodid ja tulemuste esitamise vormid erinevad tänapäevase tõendusmeditsiini nõuetest. Seda tuleb teaduslikus hindamises arvesse võtta, kuid see ei vähenda kogutud andmete ajaloolist ja eksperimentaalset väärtust.

LUGELA teadusliku pärandi tugev külg on erinevate autorite töödes korduvad põhitõed: stabiilne mitmekomponentne koostis, bioloogiline aktiivsus, erinevused kunstlikust kaltsiumkloriidi lahusest ning doseeritud ravitoime võimalikkus. Need põhimõtted moodustavad aluse materjali tänapäevaseks ümbermõtestamiseks ja uute uuringute algatamiseks aktuaalsete protokollide raames.

Tänapäevane ülesanne ei seisne ajalooliste raviskeemide automaatse korratamises, vaid teaduslikus jätkamisel juba kujunenud traditsioonile. Arhiivindmed määravad uurimissuundi, aitavad formuleerida hüpoteese ja näitavad, milliseid LUGELA omadusi on vaja põhjalikumalt laboris ja kliinikus kontrollida.

Kokkuvõte